Mille poolest erineb see jook tavalisest põdrakanepiteest ja miks nimetatakse seda „pueriks“?

Klassikaline põdrakanepitee on kuivatatud või kergelt töödeldud põdrakanep. IVAN DA Siberi puer TAIGA puhul läbib põdrakanep fermenteerimise: loodusliku protsessi, mille käigus taimne tooraine muundub oma ensüümide toimel. Selle tulemusel muutub maitse pehmemaks, ümaramaks ja sügavamaks ning aroom küpsemaks ja täidlasemaks. Just see lähendab jooki iseloomult Hiina puerile, kuigi koostis on põhimõtteliselt erinev: teepõõsa Camellia sinensis lehti siin ei ole.

Sõna „puer“ nimetuses peegeldab stiili ja vormi, mitte päritolu. Nagu traditsiooniline puer, on ka see jook pressitud plaadiks: enne tõmmise valmistamist murtakse sellest üks segment (kokku on neid 18). Selline vorm on mugav säilitamiseks ja võimaldab üht portsjonit mitu korda tõmmata, avades maitset järk-järgult.

Fermenteeritud põdrakanepile on lisatud taiga komponente, mis muudavad maitseprofiili mitmekihiliseks: bergeenia lehed ja põõsasmaran annavad kokkutõmbavust, toomingamarjad puuviljaseid ja kergelt kokkutõmbavaid noote, kibuvits kerget marjast hapukust, kikkaputke juur vürtsikat, veidi vaigust aktsenti. See ei ole lihtsalt lisanditega põdrakanepitee, vaid läbimõeldud mitmekomponendiline taimesegu, millel on selge taiga iseloom.

Peamine praktiline erinevus kohvist ja klassikalisest teest on kofeiini puudumine. Jooki võib juua õhtul või igal ajal, kui ergutav toime ei ole soovitav.