Mille poolest erineb kuivatatud mustikas värskest ja kas see kaotab kuivatamisel oma aineid?

Kuivatamisel eemaldatakse mustikast niiskus – mari kaotab mahtu ja kaalu, kuid kuivainete kontsentratsioon massiühiku kohta kasvab. Antotsüaanid – taimsed pigmendid, mis annavad mustikale tumesinise värvi ja mille antioksüdantne aktiivsus on kõrge – on üldiselt mõõdukate kuivatustemperatuuride suhtes püsivad ja säilivad kuivatatud tootes. Pektiinid (toidukiudained) jäävad samuti alles: need ei lagune kuivatamisel, kuna on marja rakuseinte struktuurikomponendid.

Mis kuivatamisel tõesti väheneb, on C-vitamiini sisaldus: see on tundlik soojuse ja oksüdeerumise suhtes. Seetõttu ei ole kuivatatud mustikas parim askorbiinhappe allikas, erinevalt värskest või külmutatud marjast.

Praktiline järeldus: kuivatatud marjad on mugavad kontsentreeritud taimse toorainena tõmmisteks ja segudeks, neid on lihtsam hoida ja kasutada igal aastaajal. Värske mustikas annab hooajal rohkem C-vitamiini, kuid kuivatatud säilitab polüfenoolse profiili ja pektiinid – just selle eest hinnatakse seda traditsiooniliselt Euroopa ürdipraktikas.

Üks portsjon on etiketi järgi 2 supilusikatäit marju 200 ml keeva vee kohta, seega 50 g piisab ligikaudu 2–3 portsjoniks.